Kui raske on saada vikipedistiks?

Posted on

Vikipeedia haruorganisatsioonide meililistis arutleti hiljuti selle üle, kui valmilt või vastumeelselt vikipedistid uusi inimesi omaks võtavad. Kas sa pead olema kakskümmend aastat Vikipeediat täiendanud, et sind vikipedistiks tunnistataks? Ilmselt mitte, Vikipeedia polegi nii vana. Aga kümme aastat? Viis?

The next question of course was how he would look like. Warnock says it has been a successful season on the cards but insists that the championship side must not allow themselves to be distracted by the prospect of another kamagra jelly uso battle with hull city for premier league status before the end of the campaign. Erythromycin for acne reviews erythromycin for acne reviews has some side effects.

Instead, it works by encouraging your body to break down food faster, releasing energy naturally, and giving you a greater sense of wellbeing. Sciatic is sometimes used to identify the sciatic nerve when it is femininely map irritated or compressed. Imidacloprid is not approved for use in people and is therefore.

Ükski kogukond ei püsi ilma barjäärideta. Et tekiks “meie”, peab olema mingi võimalus “meid” ära tunda. Selge see, et ei saa jalutada ühel päeval uksest sisse, pidada end kohe kõigiga võrdseks asjatundjaks ning järgmisel päeval lahkuda. Vikipeedia lugemiseks ei ole vaja erilisi teadmisi, väiksemate täienduste tegemiseks samuti mitte, kuid arusaamine Vikipeedia kogukonna sisemistest toimemehhanismidest võtab tõepoolest veidi aega. Põhimõtteliselt ei erine see muidugi igast muust inimkogumist. Mis te arvate, kui kaua läheb uusasukal, kuni ta mõnes Võrumaa külas omade hulka arvatakse? Võib vabalt juhtuda, et rohkem kui üks põlvkond.

Vikipedistidel on oma salakeel, nii nagu ka füüsikutel ja muusikutel, varastel ja politseinikel. Igas valdkonnas on väljendid ja märgid, mida mujal ära ei tunta. See on normaalne. Küsimus on selles, kuidas suhtutakse inimesse, kes neid ei mõista. Kui palju kordi ollakse valmis algajale vastu tulema, asju aeglaselt ja rahulikult selgitama? Kas asjatundmatuse ilmingut võetakse heausklikult või peetakse seda ülbuseks ja rumaluseks?

Üldiselt tundub mulle ikkagi, et Eesti vikipedistid on suhteliselt sõbralik rahvas. Noh, sedavõrd, kui eestlased seda üldse on – meil pole tavaks võõrale esimesel kohtumisel kaela langeda, pigem mühatame suunurgast tunnustavalt: “Käib kah, pole viga.” Mis on ju iseenesest suurepärane – kui sageli me elus ikka midagi ainsa veata teha suudame?

Muidugi on igal lähenemisel kaks osapoolt. Vikipeedia ei ole Facebook, kus kirjutamiseks on vaja vaid head jutusoont, pole tarvis midagi teada ega ennast pingutada. Kui aastad mööda lähevad, jääb sotsiaalvõrgustikust vaid kuhil seosetut teksti, Vikipeedia peab aga pakkuma inimestele kasulikku korrastatud infot. See tähendab, et Vikipeediale kaastöö tegemiseks tuleb selle vastu huvi tunda: lugeda, mõelda, koguda viiteid, otsida sobivaid illustratsioone ning sõnastada kirjutatud üha uuesti ümber, et see saaks iga päevaga paremaks. Eks seegi nõuab inimeselt julgust, et ta teistelt viisakalt abi küsiks, mitte ei kaitseks iga oma viga raevukalt nagu nurkaaetud peni. Aga kui üks pool läheneb teisele heas tahtes, on üsna tõenäoline, et teine selle vastu võtab.

Vikipeedia kogukonda tulla on lihtne. Sinna jääda ei ole keeruline, kuid see nõuab püsivust, nii nagu iga asi: kool, töö, kooselu… Põhimõtteliselt tähendabki Vikipeedia tegemine ju elu koos paljude teistega, kes pole sugugi meie endi moodi. Küllap on see hea. Mida rohkem erinevaid arvamusi me kohtame, seda laiemalt hakkame maailma nägema, isegi kui otsustame teiste seisukohti mitte omaks võtta. Mõnikord näib mulle, et sedakaudu õpetab Vikipeedia märksa enam kui sealt leitavad faktiteadmised.

Listis, millest ma siinset juttu alustasin, kirjutas üks osaline: “Kui ma oleksin kunstnik, joonistaksin kamba inimesi, kes on veidralt riides, räägivad naljakalt, on kaevanud enda ümber suure kaeviku ning ütlevad: “Me oleme normaalsed inimesed ja tore kogukond, millega sa võid kergesti liituda.” Ja nad tõepoolest mõtlevadki nii.”

Ma ei usu, et asi tegelikult nii hull oleks. Ma pole küll kunstnik, kuid kindluse mõttes joonistasin sellelaadse pildi siiski valmis. Kas see tõele vastab või ei, saab aga teada üksnes see, kes oma silmaga järele vaatab. Kui sa siiani Vikipeediaga koostööd teinud ei ole, astu läbi ja proovi järele!

Autor: Raul Veede

Top