Intervjuu kunstnik Margus Rumpiga

Posted on

 

Vikipeedia kunstikuu jätkuks avaldame intervjuu kunstnik Margus Rumpiga. Margus Rump on eesti maalikunstnik, kelle mitmed tööd on kättesaadavad Wikimedia Commonsis

Räägi endast – enda taustast, enda kunstist ja muust mida pead oluliseks.

Alustan sellest, kuidas ma kunstini jõudsin. Nii palju, kui ma ennast väiksena mäletan, siis joonistasin kogu aeg plokke täis ja voolisin plastiliinist igasuguseid asju. Ema märkas, et siit midagi tuleb ja soovitas mul Tartu Lastekunstikooli minna. Hakkasingi käima kunstikoolis, elu läks järjest huvitavamaks ja siis tulid juba väikesed kunstistuudiod. Sõjaväes olin ma pataljoni kunstnik, pilte ei saanud seal maalida, aga kirjutasin hoopis sulekirja. Hea oli soojas kohas olla ja Lenini tubasid teha. 

“Hommikune meri” Margus Rump, CC BY-SA 4.0

1989. aastal üritasin sisse saada ERKIsse, kuid sealt kukkusin kirjandi tõttu välja. Tegutsesin mõnda aega Tartu kunstikoolis, aga kuidagi ei sobinud see – olin ka piisavalt auahne inimene ja tahtsin oma rida hakata ajama. Konrad Mäe vabaakadeemias käisin 1993-94. aastal ja see oli väga hea maalikool. Samas oli mul siiski ka soov rajada oma stiil ja tahtsin, et minu kunst oleks minu nägu. Keskendusin unenäo- ja fantaasiamaailmale. Lõin oma kunstis sellised maailmad, kus tahtsin ise elada. Samal ajal hakkasin käima Indias, kokku olen käinud seal seitse korda. Indiast olen saanud palju vaimset inspiratsiooni.

Praegu töötan ja tegutsen Tartu ateljees, mis asub Maaülikooli mahekeskuses.

Millised tegurid Sind kunstis ja kunstniku teekonnal mõjutavad? 

Mind on mõjutanud Indias reisimine, need olid sellised vaimsed rännakud ja iseenda otsinguteed. Mul on olnud ka muusasid, aga see on selline õhkõrn teema. Muusa on pigem selline energia, mis kuskilt tuleb – need on inimesed oma energiatega, mis mind inspireerivad. Palju on olnud päikest ja koosolemist, mis ka minu töödes välja tuleb. Enda tumedat poolt ma ei maali, ma ei ole sellist tüüpi kunstnik, kes viha ja räuskamist või frustratsiooni lõuendi peale välja valab. Pigem tahaksin, et minu tööd pakuksid positivismi nüüd ja ka tulevikus. Olen tänulik kõigi nende inimeste eest, kes mind on aastate jooksul saatnud. Kindlasti on see oluline ja juhuslikke kohtumisi elus ei ole. Mina usun teadlikku olemisse ja kulgemisse.

Kui palju oled kursis Vikipeedia kunstiprojektidega, näiteks virtuaalnäitustega, Vikipeedia kunstikuuga, Commonsisse üles laaditud kunstiteostega? 

Margus Rump. CC BY-SA 4.0

Nüüd olen tuttav. Jällegi üks huvitav tee ennast tutvustada. Commonsisse on nüüd tööd üles laetud, varasemalt ei olnud ma seda teinud. 

Kas pead oluliseks tasuta kunstiteoste jagamist vabalitsentside all? Miks?

Jagamise vastu ei ole mul midagi. Pooled minu isikunäitused (neid on üle 50) on ka tegelikult heategevus, lihtsalt teen ja jagan. Vabalt jagamine on samas ka iseendale reklaami tegemine, minu tööd jõuavad siis kaugemale. Kõike ei saa rahasse ka mõõta, raha on küll oluline, kuid see kõik on üks energia liikumine.

Kuidas Covid-19 on mõjutanud Sinu elu kunstnikuna või sinu kunsti tarbimist? 

Ausalt öeldes ei ole väga mõjutanud. Kes tunneb huvi, see leiab ikka tee kunstini. Varasemalt tegin ka energiate lahtijoonistamise ja loodusmaali kursuseid, aga koroona tõttu on need hõredaks jäänud. Koroona perioodil on olnud selline iseendaga olemine ja rahulikult ateljees töötamine.

Kui tuttav oled Vikipeediaga – oled Sa kunagi lisanud sinna mõne artikli või pildi? 

Vikipeediat ikka tean, aga ei ole sinna varem midagi lisanud. Peamiselt olen Vikipeediast teiste inimeste kohta infot lugenud ja vastavalt huvile ja vajadusele olen seda infoallikana kasutanud. Nüüd kunstikuu raames panustasin ka ise. See tundub selline avar maailm, sinna mahub nii mõndagi. Nüüd kui olen ka ise Vikipeedias, saan seda mõnes mõttes portfooliona kasutada.

Kui kättesaadav peaks kunst olema, eriti internetis? 

“Kohtumine sillal” Margus Rump, CC BY-SA 4.0

Kui kunstnik soovib end müüa ja end näidata ja olla kättesaadav, siis peaks tema kohta olema internetis piisavalt palju infot. Tänapäeval surfab inimene tihti netis ja tahab infot kiiremini kätte saada.
Originaaltöid on muidugi parem näitusel vaadata. Näiteks juuli lõpus käisin Helsingis, sattusin seal Ilja Repini suurepärasele näitusele — on oluline vahe, kas vaadata maale internetis või täissuuruses vahetult enda ees. Kindlasti tuleb käia näitustel! Samas alati ei pruugi tekkida võimalust Louvre’i muuseumi külastamiseks, siis on hea, kui internetis saad sealsete töödega tutvuda.

Oskad Sa nimetada virtuaalnäituste puhul ka eeliseid püsinäituste kõrval n.ö päriselus?

Virtuaalnäitused peaks olema atraktiivselt kujundatud ja haaravad. Päris kunstinäitustel saad sa salamisi mõnda pilti katsuda, seda võimalust virtuaalnäitusel aga pole. Ideaalis on hea käia päris näitustel, väga mugavaks ei saa ka minna. Kindlasti on virtuaalnäitused aga odavamad ja kättesaadavamad.

Millisena näed galeriide ja muuseumite kõrval teiste mäluasutuste, st raamatukogude ja arhiivide rolli kunsti inimestele lähemale toomisel?

Ma üritan vajalikke materjale ikkagi leida internetist, võib-olla ma isegi maksaksin selle eest, et lugeda internetis mõnda raamatut. See on ju mugavus omaette, ei pea neid raamatuid koju tassima ja tagasi viima.
Arhiivid võiks ka vabaks lasta, need võiksid kolida virtuaalmaailma, et nendele paremini ligi pääseda. Muidugi vanakooli inimestele jälle meeldib käia arhiivis ja patsutada vanu raamatuid. Mina ei tunne seda vajadust.
Koroona ajal sai vaadata mitmeid virtuaalnäitusi, mulle see meeldis. See on praeguse ajastu märk.

Kas oled ise mõelnud virtuaalnäituse korraldamisele?

“Park pühajärve ääres” Margus Rump, CC BY-SA 4.09

Ma arvan küll, miks mitte. Üks hea võimalus jälle.

Kas ja miks soovitaksid ka teistel kunstnikel oma töid Vikisse üles laadida? 

Oleneb, kui auahne keegi on (naerdes). Mina teiste eest ei oska rääkida. Ma arvan, et kunstnik, kes tahab turul konkureerida ja olla tasemel, siis kindlasti peaks kasutama erinevaid võimalusi. Kanaleid on erinevaid, kodulehekülg üksinda ei tööta, ise peab kogu aeg turundama ja tööd tegema.

Kui Vikipeedias on kategooria kaasaegsetest eesti kunstnikest, siis on see ju tore kui oled seal nähtaval. Entsüklopeediline teadmine siiski. 

Jah. See on oluline. Ega ma muidu siin ka ei istuks. 

Praegu saab Margus Rumpi töödega tutvuda Jaani kirikus, kus on ühisnäitus Venemaa kunstnikega. “Kunstnikud-kosmistid on meie grupi üldnimetus,” lisab Rump. “Kosmiste oli kunagi Venemaal palju, praegust näitust teeb nende järeltulev põlv.” Pühajärve konverentsikeskuse 3. korruse galeriis on üleval tema loodusmaalide näitusmüük “Pühendatud Pühajärvele”.

Intervjuu küsimused koostas Kristel Birgit Potsepp, intervjuu viis läbi Pille Priks. 

Top