Eestikeelse Vikipeedia rollist kohalikus kultuuriruumis

Posted on

Entsüklopeediaid on eri kujul välja antud juba umbes kaks aastatuhandet. Entsüklopeedia pole päris seda tüüpi kirjutis, mis peaks esitama väljakutse valitsevale korrale või looks eeldused selle muutmiseks. Samas oli esimese prantsuse entsüklopeedia koostamine kantud ideest, et maailma paremaks muutmiseks on vaja alustuseks sellest aru saada, ning nii oli see osa kirjanduslikust eelmängust Prantsuse revolutsiooni ettevalmistamisel. Märgatavalt lähemast ajast on aga pärit entsüklopeedia, mille koostamise sihiks tõusis tahe võimaldada kõigile maailma inimestele ligipääs kogu inimteadmiste hulgale ning selle mõju ulatub hulga kaugemale entsüklopeediakirjastuste pankrotistamisest – Vikipeedia.

Denis Diderot

Arusaam maailma ebatäiuslikkusest koos usuga selle parandamise võimalikkusse oli valgustusajastul midagi uut ja erakordset. See oli idee, millel oli jõudu muuta maailma ja mis seda võimalust agaralt kasutas. See on suutnud säilitada oma ahvatluse meie ajani, mil inimkonda ümbritsev on veel keerukam ja ringleva teabe hulk kasvanud mitu suurusjärku. Samas ei edene pimeduses kobades parema tuleviku loomine mitte kuidagi ja nii ei ole võimalik eitada jätkuvat vajadust tagada kvaliteetse teabe kättesaadavus. Küsimus on ainult meetodis. Kuidas seda teha? Kuidas materjali koondada, mida välja valida ja mida kõrvale lükata, mil viisil seda esitada? Kui Diderot’ ja tema kaastöötajate väljaantu uuenduslikkus peitus suuresti just sisus, siis Vikipeedia muutis põhjalikult sisu kokkupanemise viisi.

Mõistmaks Vikipeedia võimalikku rolli Eesti kultuuriruumis, on alustuseks tarvilik paremini mõista Vikipeediat ennast. Aru saada neist muutustest, mida selle tulek kaasa tõi. Sest kuigi veebikeskkond on ühele entsüklopeediale igati mugav meedium ja avab paberiga võrreldes hulga uusi võimalusi, ei olnud Vikipeedia kaugeltki esimene veebientsüklopeedia. Selle uuenduslikkus peitub idees anda igaühele õigus loomeprotsessis vabalt osaleda, mis oli nõndavõrd radikaalne mõte, et isegi Vikipeedia algatajad polnud veendunud, et selle tulemusena võiks sündida adekvaatne sisu. Rääkimata ülejäänutest, kelle veenmine oli raske isegi pärast seda, kui meetodi edukas toimimine oli praktikas ammu kinnitust leidnud.

Demokraatlikus ühiskonnas on muidugi omamoodi huvitav kuulda väiteid selle kohta, kuidas Vikipeedia toimida ei saa, sest selle projekti olemuslik uuendus seisnes just nimelt demokraatliku protsessi rakendamises teabehalduse korraldamiseks ning üldjuhul me siiski usume, et demokraatia valitsusvormina toimib. Kui see lähenemine võimaldab ühiskonna korraldamist, siis miks ei peaks see võimaldama ühe entsüklopedistide kogukonna toimimist? Kõigile (kellele teema korda läheb) on avatud võimalus panustada, mis kasvatab oluliselt kaasatute ringi, luues eeldused oluliselt suuremate tekstimahtude haldamiseks ja see annab Vikipeediale tohutu eelise klassikalise mudeli ees. Sarnaselt demokraatiale ei lange aga süsteem kaosesse, sest enamik kodanikest jälgib suurema osa ajast kokkulepitud reegleid.

Demokraatia toimimiseks on vajalikud teatud eeldused ja see toimib paikapandud protseduurireegleid jälgides. Sama kohtame Vikipeedias, koos kõigi selle tugevate ja nõrkade külgedega. Seejuures on ühisloome võimaldamiseks üks olulisi eeldusi vabadus sisu (taas)kasutada ning nii pööratakse eriti sügavalt tähelepanu autoriõigustele ja sellele, et kogu materjal oleks avaldatud vabade litsentside all. Ainult nii on kõigil osalistel tõesti võimalik olemasoleva peale ehitada ning ühtlasi kindlus, et asi säilib vabana, mis võimaldab kõigil, seejuures ka kirjutajal endal, sellest kasu saada.

Jakob Hurt

Meie rahva kultuuriloos on tegelikult võtta vägagi sarnane näide, kus ühiskonna liikmetele pakutakse võimalust panustada teabe kogumisse ja asi läheb edukalt käima. Jakob Hurt, hilisem Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane, alustas rahvaluule kogumisega 1860. aastal. 1870. aastatel avaldas ta ajalehtedes mitmeid laiemale avalikkusele suunatud üleskutseid oma kogumistööga ühineda koos juhenditega selle tegemiseks. Nii liitis ta enda taha sajad kaastöölised, kelle abiga sai paberile üle saja tuhande lehekülje materjale. Mõistetavalt hõlbustavad 21. sajandi tehnoloogilised võimalused seesugust kaastöö tegemist oluliselt. Kuhu jääb aga Hurt 2.0?

Oleme silmitsi iseäranis keerulise ülesandega. Kui näiteks saksa keele kõnelejaid on ligi 100 miljonit, siis meie enda emakeelt kõneleb vaevu üle miljoni. Kuidas me suudaksime võistelda, kui meie võimalused ainuüksi ühe aasta jooksul omakeelset sisu luua on sada korda väiksemad kui sakslastel? Mida tähendab selline erinevus sajandi lõikes Eesti omakeelse kultuuri püsimajäämisele, kui iga aastaga käriseb see lõhe järjest suuremaks? Ja kui saksa keel oli veel sajandi eest üks kolmest suurest teaduse, kultuuri ja äri keelest, siis täna liigub inglise keel teistel eest ära aina kiirenevas tempos.

Miskipärast on aga Eesti rahvaluulekogud ühed maailma suurimad hoolimata asjaolust, et arvult ega jõukuselt me maailma tippude sekka ei kuulu. See erinevus tekkis meie võimest mobiliseerida palju enam tööjõudu ühtse eesmärgi taha. Hurt, meie „esimene vikipedist“, ei palganud endale tuhandet korrespondenti, aga materjali koguti sellegipoolest ulatuslikult ja hästi. Inimesed ise tahtsid kogumistöös osaleda. Täpselt samal moel on vabatahtlikud panustanud eestikeelse Vikipeedia arendamisse ligi miljon töötundi. Kuidas saakski n-ö traditsioonilisel moel sellega võistelda?

Ei saanud kompensatsiooni ka mitmed Diderot’ kaastöölised, isegi mitte Louis de Jaucourt, kes koostas ligi veerandi kogu entsüklopeediast. Osad kaastöölised olid lausa anonüümsed ehk me ei tea tänapäevani kõigi autorite nimesid. Nõndasamuti on kasvanud erikeelsed Vikipeediad, sest on leidunud neid, kes omakeelse entsüklopeedilise teabe olemasolu nii kõrgelt hindavad, et on valmis kulutama oma vaba aega, et võimaldada enda jaoks olulisele materjalile ligipääs ka teistele. Seejuures ei ole siingi haruldane, et osa autoreid tegutseb varjunime all.

Keele väärtust selle valdajale saab mõõta kasuliku teabe hulga järgi, millele ta keelt osates ligi pääseb. Kes on need inimesed, kellega ta suhelda saab, ja mida kasulikku leidub materjalides, mida tal on võimalus lugeda? Esiteks on tarvilik teabe olemasolu antud keeles ning teiseks peaks olema tagatud võimalus otsitavale teabele ligi pääseda. Kui esimest mõjutab väga tugevalt rahvaarv ja üldine rikkustase, siis teine on pigem seotud kultuurilise lähenemisega teabe jagamise viisile. Seotud sellega, kui palju materjali on vabalt levitatav, mis on märgatavalt paremini mõjutatav suurus kui esimesena mainitu. Ei pruugi me arvult suureks saada, aga see ei pea takistama meie püüdeid saamaks suureks vaimult. Vikipeedia ja vabad litsentsid paigutuvad siia hästi, sest esindavad vaatenurka, kus tähtsaks tuleb pidada materjali vaba kättesaadavust. Samas toetavad nad ka selle leitavust ja avavad paremad võimalused uueks loometegevuseks olemasoleva taaskasutamise kaudu.

Mitu tuhat tundi kulub ühe doktoritöö valmimiseks või kui palju aega läheb ühte teadusartiklisse? Kas ei ole selle kõrvalt võimalik leida mõnda tundi, et mõned uued mõisted Vikipeediasse tuua ja ära näidata, kust saab antud teemal rohkemat lugeda? Eesti õpilased ja üliõpilased koostavad igal aastal tuhandeid referaate, kuid täpselt samamoodi on vikiartikkel referaat. Mida annab meile järjekordne kirjatükk Napoleonist, kui piisab ainult ühest hästikirjutatust, mida kõik lugeda saavad? Kui Eesti koolide õpetajad selle töö korraldamises osaleksid, piisaks vaid mõnest kuust, et kõik kooliprogrammi seisukohalt olulised Vikipeedia artiklid kõrgel tasemel korda teha. Kui head õppematerjalid on tähtsad ja meil oleks soov PISA testi tulemustes hiinlasi edestada, siis oleks tagumine aeg pihta hakata nende materjalide korrastamisega, mida õpilased tegelikult loevad. Ja me teame, et nad loevad Vikipeediat.

Tudengid vikikoolitusel

Vikipeedia ongi oma loomuselt haridusprojekt, osa hariduse taristust. Selle hariduslik mõju ei avaldu aga mitte niivõrd siis, kui põhikooli õpilane sealt teksti kopeerib, vaid eelkõige siis, kui inimene ise sinna kaastööd tegema asub, tegelikku loometööd teeb. Ning mida rohkem on kaastöölisi, seda suuremad võimalused on sisu paikapidavuse kontrollimiseks. See on evolutsiooniline protsess, kus asjalikel muudatustel on head väljavaated ellu jääda ja kehvadel on elulemuse väljavaated kesised. Andes piisavalt aega, on tulemus ette määratud. Küsimus on ainult edasiliikumise kiiruses, mis on otseses sõltuvuses panustajate arvust. Meie peamiseks huviks peaks olema selle protsessi rakendamine oma kultuuri teenistusse toetamaks seeläbi selle püsimist ja arengut. Me peame tegema sama, mida tegi Hurt! X-teest üksi ei piisa, et eesti digikultuur suureks teha.

Eestlastele on hästi tuttav Heinz Valgu „Ükskord me võidame niikuinii!“, mis oma sisult viitab palju üldisematele nähtustele – sellistele, mida võttis kenasti kokku belglane Adolphe Quetelet, kes tutvustas sotsiaalteaduste maailmale statistika võlusid ning võrdles ühiskondlikke protsesse füüsikareeglitega. Ta leidis, et Newtoni esimese seadusega analoogselt säilitab ühiskond oma arengusuuna, kuni ei toimu muutust seda suunavates jõududes. Ehk käima lükatud protsessid viivad alati paratamatult teatud tulemusteni, kuni välised jõud ei sekku. Nii on ka Vikipeedia arendamine üks seda laadi protsess, mida võib võrrelda liustiku liikumisega. Iga väike muudatus on kui langev lumehelves, mis lisandub tohutule jäämassile, millel on võime mägesid kivipuruks lihvida. Edasiliikumine on aeglane, kuid kindel, sest seda tõukavad tagant järjepanu lisanduvad tuhanded muudatused. Ükskord saab kõik korda.

Muudatus muudatuse haaval koristame ja korrastame teabehulkasid, et saavutada mingisugunegi kord selles kaootilises inforägastikus. See on mõneti sarnane Eestist alguse saanud „Teeme ära!“ liikumisega, mis on laienenud enamikku maailma riikidest. Olemasolevad lahendused ei ole olnud piisavad, et tagada korda ja nii on kodanikud kokku tulnud, et ühiste jõupingutuste najal asju paika sättida. Aastal 2019 olevat selleks puhuks üheks päevaks kokku tulnud juba üle 20 miljoni inimese. Miskipärast oleme aga digitaalse teabemaastiku korrastamise ja valeinfoga võitlemise jätnud kõigest käputäie inimeste kanda. Me ju suudame oma miljoni seast leida rohkem kui mõnikümmend inimest.

Tõsi, Eesti on praegu Vikipeediasse kaastöö tegijate suhtarvult maailma absoluutses tipus. Kuid oluliselt suuremate rahvaste kõrval ei piisa sellest, et me kedagi 20% või 200% võrra edestame, kui meid endid on 20 või 200 korda vähem. Me ei soovi ju leppida, et meie võimalused omakeelsele teabele ligi pääseda oleksid 100 korda väiksemad kui sakslastel. Siin ilmneb üks paradoks, mida Vikipeedia meile just tegelikult pakub: oluliselt suuremad rahvad jäävad oma vikiaktiivsuselt maha osalt just seetõttu, et „neil on juba niigi hästi“. Seega napib neil inimesi, kes tunneks teravat vajadust sekkuda. Meil on. Aga meilgi võiks vikipediste olla mõnekümne asemel mõni tuhat. Sellest piisaks, et tõsta eesti keel digimaailma vägevate hulka.

Sellel oleks laiem ühiskondlik tulem juba kas või seeläbi, et annaks osalejatele konkreetse kogemuse sellest, kuidas nemad on panustanud eesti keele säilimisse ning Eesti riigi ja kultuuriga seotud materjalide tekitamisse. Samas on raske üle hinnata selle võimalikku mõju haridusele. See võimaldab eesti keelde tuua materjale, mille trükis väljaandmine on mõeldamatu, see toetab omakeelsete terminite juurdumist ning see lubab mõista paljutki info liikumise kohta 21. sajandil ja õpetab info kvaliteeti oskuslikumalt hindama. Seda kõike küll aga ainult juhul, kui jätkub neid, kes selle projekti edendamisel kaasa löövad. Sest Vikipeedia ülesandeks ei ole mitte ainult pakkuda infot ja lugemist, vaid õpetada teksti enda loomist.

Alati jagub ka kriitikuid. Küllap juba 19. sajandil tõreleti meil mõnega, et „mis sa, poiss, mööda maailma ringi hulgud ja vanade naiste lora üles kirjutad“. Heidetakse ette seda, kuidas kokkukirjutatus on arvukalt vajakajäämisi. Kuidas ideaalsest vähema peale ei tasuks hingetõmbeid kulutada. Samas pidavat eestlased olema hariduse usku rahvas ja sellega seoses meenub mulle üks lugu. Keraamikaklassis jagati õpilased pooleks ning ühte seltskonda lubas õppejõud hinnata selle alusel, kes valmistab kaalu järgi kõige rohkem vaase, ja teist selle alusel, kes esitab semestri lõpus kõige ilusama vaasi. Juba mõne päeva jooksul ilmnes, et üks pool klassist edeneb teisest märgatavalt kiiremini. See ei olnud mitte see seltskond, kes püüdlikult parimat kvaliteeti taga ajas, vaid see, kes läbi järjepideva katsetamise aina uusi ja uusi anumaid valmis treis. Praktika õpetab. Ja Vikipeedia võimuses on õpetada vähemalt sama palju läbi praktika kui läbi teksti enda.

Voltaire

Entsüklopedistide sekka kuulunud Voltaire´i tuntumaid teoseid ja üks 18. sajandi suuremaid müügimenukeid oli „Candide“, milles autor sundis noort tegelaskuju kogema uskumatuna näivaid kannatusi ja küsima, kas see on tõesti parim võimalik maailm, kus sellised asjad saavad aset leida. Nii juhtis autor lugejate tähelepanu võimalusele, et senine maailmakorraldus ei pruugi olla ideaalne ega lõplik. Ka enam kui kaks sajandit hiljem on endiselt ruumi parandustele ja nende teostamise eelduseks on jätkuvalt ümbritseva mõistmine. Kui me ei taha olemasolevaga leppida ja väliste jõudude meelevallas edasi kanduda, siis peame asjade käiku ise aktiivselt sekkuma. Nii võib muretseda küll eesti keele elujõu pärast – Vikipeedia näitab, et meil on kõik võimalused ise oma kultuur suureks luua. Peame neist ainult kinni haarama.


 

See tekst avaldati teoses Eesti Üliõpilaste Seltsi XX album, mis ilmus 2020. aasta kevadel.

Albumi saad soovi korral soetada siit.

Top